Kutsikate kuulutused

Vajalik info

Vajalik info

Koerad on omnivoorid, st. nende toiduvalik ei koosne ainult lihast. Lisaks söögile on väga tähtis värske vee kättesaadavus.

Seda, kas oma koerale anda kuivtoitu, toortoitu või mingisugust kombinatsiooni neist kahest, otsustab igaüks ise. Kindlasti tuleks selle otsuse tegemisel nõu pidada oma koera kasvatajaga, veterinaariga ning otsida lisainfot ka kirjandusest ning internetist.

Perre lapse soovil koera võttes tuleb kindlasti arvestada sellega, et kohustus koera eest hoolt kanda kandub kiiresti vanematele. Täiskasvanu ülesanne on jälgida et väikesed lapsed ei jääks kunagi koeraga üksi.

Küsi alati koera täiskasvanud omanikult luba, enne kui katsud koera

  • enne koera silitamist küsi ka temalt “luba” – seisa rahulikult koera ees, ütle “tere koer” ja vaata, kas koer on sinuga suhtlemisest huvitatud. Kui ei, siis ära teda tülita;
  • kui koer sulle läheneb, seisa rahulikult ja väldi talle otsa põrnitsemist. Ära vehi kätega, ära karju – võid sellega koera ehmatada ning ta võib sind enesekaitseks rünnata;
  • ära kummardu koera kohale ega üle tema – see on koera jaoks ebamugav ning ahistav;
  • ära ürita koera käest võtta ära toitu või tema mänguasju – vajadusel palu selleks koera täiskasvanud omaniku abi;
  • ära sega koera, kui ta magab – uneähmasena võib koer enesekaitseks rünnata.

 

Kohtumine lahtise koeraga

Kui kohtud lahtise koeraga, siis peatu ja hinda olukorda. Ära kunagi tõsta oma käsi ega vehi nendega, ka karjumine võib koera käitumist agressiivsemaks muuta. Võimalusel liigu rahulikult ilma koerast välja tegemata edasi – koer kaotab niiviisi huvi ka sinu vastu. Posti või puu külge omanikku ootama jäetud koera ei tohiks segama minna, koer võib lähenemist valesti hinnata ning hirmust või kurjusest hoopiski rünnata.

Isegi pika elu elanud koer elab inimese mõõdupuu järgi liiga lühikese elu. Parimal juhul on ühise teekonna pikkuseks 15-16 aastat, halvemal juhul võib mõne õnnetusjuhtumi või terviserikke tagajärjel aga koera elu ootamatult kiiresti lõppeda.

Selle kohta, kas ja kuhu oma koera ise matta võib, saab infot kohalikust omavalitsusest. Eestis tegutseb paar lemmikloomade kalmistut ning ka mõned lemmikloomakrematooriumid. Lisainfot nende kohta saab veterinaarkliinikutest ning internetist.

Kindlasti tuleks koera surmast teavitada ka Eesti Kennelliitu ning teisi (mikrokiibi)registreid, kus koera andmed kirjas on.

Õnnetuse või ootamatu terviserikke korral võib loomaarstile kuluv summa kiiresti mõnesaja euro piire ületada. Mõistlik oleks kohe kutsika kojutulemisel selle eesmärgiga „fond“ moodustada või tasuda igakuiseid makseid hoopis kindlustusfirmale. Kindlustuspakkumiste puhul tuleb lisaks kuumakse suurusele kindlasti võrrelda ka kindlustustingimusi (omavastutuse suurus, hüvitispiirid, millised juhtumid ei kuulu hüvitamisele).

“Võimalust oma koer kindlustada pakuvad kõik Eestis tegutsevad suuremad kindlustusfirmad. Enne lepingu sõlmimist võrdle omavahel teenusepakkujate hindu ja tingimusi – need võivad oluliselt üksteisest erineda (näiteks tõugude osas, keda millegi vastu kindlustatakse).”

Mikrokiibi numbrist pole kasu kui selle abil ei ole võimalik tuvastada koera omanikku. Kiibi registreerimine võtab vaid paar minutit ja teatud juhtudel mõned eurod – seega raha ja aja kokkuhoiuks kiibi mitteregistreerimist küll nimetada ei saa. Igal aastal läheb kaotsi ja leitakse sadu koeri üle Eesti. Pahatihti on leitud koertel mikrokiip küll olemas, kuid kuna seda ei ole kantud ühtegi registrisse, ei ole võimalik omanikuga kiiresti ühendust saada.

Eestis on olemas kolm registrit, mille kaudu on võimalik koera ja/või omaniku andmeteni jõuda: Eesti Kennelliidu register, Spin TEK’i hallatav Lemmikloomaregister LLR ning Eesti Väikeloomaarstide seltsi poolt hallatav Lemmikloomaregister.

Esimene neist – Eesti Kennelliidu oma – kajastab vaid tõukoerte andmeid. Alates 2012. aasta kevadest kannab Eesti Kennelliit kutsikate registreerimisel koheselt registrisse ka kutsikate kiibid ning – kui need andmed kasvataja poolt antakse – ka omanike andmed. Kiibinumbri lisamine on tasuta.

Lemmikloomaregistrisse kannavad andmed veterinaarid – selleks tuleb täita vastav avaldus ning tasuda registreerimistasu. Lemmikloomaregister teeb koostööd rahvusvahelise kiibiregistriga Europetnet, seega isegi välismaal kaduma läinud lemmik võib just tänu sellele registrile koju tagasi saada.

Kolmandasse registrisse – Lemmikloomaregister LLRi – saab inimene portaali www.llr.ee/e-teenindus kaudu oma lemmiku andmed ise tasuta sisestada. Meeles tuleks pidada, et mitmetes omavalitsustes on koera registreerimine lausa kohustuslik.

Kui olete ostnud kutsika, kellele on mikrokiip juba paigaldatud või olete ise loomaarsti juures lasknud kiibi panna, tuleks üle kontrollida, kas andmed on ikka kiipe kajastavatesse registritesse kantud. Tehke seda kohe ja praegu!

Koera kadumise puhul võta esiteks ühendust oma piirkonna varjupaigaga ning jäta sinna oma kontaktandmed. Järgmise sammuna tuleks levitada infot koera kadumise kohta – olgu selleks siis paberteated või internet, kindlasti on tänapäeval kasu ka oma kodukoha Facebooki rühmast.

Kontrolli, kas registris on koera mikrokiibinumbri juures kontaktandmed olemas. Teateid on võimalik avaldada ka erinevates meediakanalites (ajaleht, raadio). Oluline on ka see, et kui koer leitud, tuleks otsimiskuulutused maha võtta või asendada teatega, et koer leitud on.

Koeraga puhkusele minekut tuleks alati alustada planeerimisega. Kuhu minna, millega minna, kus ööbida – välisriikides reisimiseks võib olla vajalik koera lisavaktsineerimine või muude nõuete täitmine; erinevate transpordivahendite kasutamine võib koeraga reisimisel olla piiratud ning osad nendest majutusasutustest, kuhu koeraga lubatakse, võivad selle eest kopsakat lisatasu küsida. Alati on mõistlik teha korralik eeltöö ning tehtud kokkulepped kirjalikul kujul kaasa võtta.

Soovitav on tutvuda Veterinaar- ja toiduameti ja Põllumajandusministeeriumi kodulehel olevate juhenditega. Samuti saab välisriikidesse reisimisel abi vastava riigi saatkonnast või konsulaarosakonnast.

Lisaks kohaliku omavalitsuse koerapidamiseeskirjadele reguleerivad koeraga metsas jalutamist ka Metsa- ning Jahiseadus. Ebameeldivate olukordade vältimiseks pea alati kinni kehtivatest reeglitest.