Kutsikate kuulutused

Eesti Kennelliit

Eesti Kennelliit (EKL) on Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni (Fédération Cynologique Internationale – FCI) täisliige. FCI koondab enam kui 80 erineva riigi kennelliite. Eesti Kennelliidu egiidi all toimub igal aastal paarsada koertenäitust ja –võistlust.

Lisaks koerandusega seotud ürituste korraldamisele on EKL tähtsaimaks funktsiooniks kõigi FCI liikmes- ja partnerriikide poolt tunnustatud tõuraamatu pidamine. Tõuraamat on andmebaas, kuhu kantakse tõukoera sugupuu ning tema ja ta eellaste tšempionitiitlid ja töökatsete tulemused ning terviseuuringuid. FCI poolt kehtestatud rahvusvahelised aretust- ning tõuraamatut puudutavad reeglid on ühtselt kohustuslikud kõigile tema liikmes- ja partnerorganisatsioonidele.

Lisaks FCI-le on maailmas kümneid n.ö. alternatiivorganisatsioone. Neist Euroopa kontekstis tuntuimateks võiks pidada UCI-d ning IKU-d. Kui FCI-s kehtivad kõigile ühtsed (eelkõige usaldusväärsust ning koerte heaolu silmas pidavad) reeglid, siis alternatiivorganisatsioonidel üheselt sätestatud reeglistik üldjuhul puudub.

Sellest tulenevalt ei tunnusta FCI ühegi alternatiivorganisatsiooni registreerimistunnistusi ning – säilitamaks oma tõuraamatu usaldusväärsust – ei ole ühegi alternatiivorganisatsioonis registreeritud koera võimalik üle kanda FCI poolt tunnustatud tõuraamatusse. Eesti lähiriikides (näiteks Lätis ja Leedus) on alternatiivklubide dokumentidega koerad üsna levinud.

Kennelliidu ajalugu

Koostaja: Heiki Venta

Nõukogude ajal olid koerad arvel erinevates klubides. Jaotus toimus peamiselt koera kasutamise otstarbe või omaniku elukoha järgi. Nii tegutsesid ALMVÜ Teenistuskoerte klubi, Jahimeeste seltsi juures jahikoerte sektsioon, Tallinna Koertekasvatajate klubi.

1989.a. algasid Eestis suured poliitilised ja majanduslikud muudatused. Nõukogude Liidu mallidelt orienteeriti ümber vaba maailma tavadele. Muudatusid puudutasid ka Eesti koerteorganisatsiooni tööd.

1989.a. 1. ja 2. juulil viibis Tallinnas koerakasvatajate külalisena tuntud soome kohtunik ja Soome Kennelliidu aktivist Kari Järvinen. Tema viis Eesti koerakasvatajate teadvusesse sõnumi – kui tahate olla võrdsed teiste riikide kennelorganisatsioonidega, tuleb ehitada üles oma Eesti keskorganisatsioon. Tuleb lähtuda samadest tavadest ja nõuetest, millised on leidnud tunnustamist enamike riikide poolt. Alles siis saab taotleda teiste riikide ja rahvusvahelise keskorganisatsiooni FCI tunnustust.

Samal kohtumisel moodustati orgkomitee kelle esimesteks liikmeteks olid Harry Timusk, Reet Lint, Tõnu Tulev, Ege Maas, Heiki Orusalu, Heiki Venta. Orgkomitee, keda abistasid ka teised koerakasvatajad, koostas Eesti Kennelliidu põhikirja projekti ja tegevuskava.

Graafik Tõnu Tulev kujundas EKLi sümboolika. Koostati, tõlgiti ja paljundati vajalikud materjalid. Abiks olid tegutsevad klubid – Eesti Jahimeeste Selts, Vabariiklik Teenistuskoerte Klubi, Tallinna Koertekasvatajate klubi ja teised.

Pooleaasta pikkuse ettevalmistustöö tulemusena tuli 9. detsembril kokku EKL asutamiskongress, millel osales 127 delegaati. Külalisena osales Soome Kennelliidu esindaja.

Asutamiskongress võttis vastu EKL põhikirja ja valis volikogu, mille esimeheks sai Harry Timusk. Volikogu valis juhatuse esimeheks Heiki Venta. Revisjoni komisjoni esimeheks sai Evi Vahtrik. Loodi minimaalsed vajalikud tingimused, et alustada liikmeskonna moodustamist ja tõukoerte registreerimist.

 

Eesti koeraharrastus nõukogude perioodil.

1940.a. saabunud nõukogude võimuga kaasnenud ümberkorralduste hulgas kinnitati ka seadus, mis kohustas kõiki koeraomanikke registreerima oma koerad linnade või maakondlike Töötava Rahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteedes. Registreeritud koerad varustati kaelarihmaga, mille külge kinnitati registreerimise märknumber. Linnades pidi kaelarihmale märgitud olema ka omaniku nimi ja aadress.

Isikud, kes omasid teenistuskoeri (ametikoeri) : dobbermann-pintserid, saksa -, šoti -, lõuna-vene ja turkmeeni lambakoeri, dogged, bernhardiine, erdelleid, terjeereid, reisensnautsereid, siberispitse ja boksereid*

registreerisid oma koerad täitevkomitee OSOAVIAHIM** ametkoerte kasvanduse seksioonis või maakondlikus OSOAVIAHIM nõukogus. Kõik jahikoerad registreeriti aga Kehakultuuri – ja Spordikomiteedes.

* Kirjapilt muutmata

**(ОСОАВИАХИМ, Союз обществ содействия обороне и авиационно-химическому строительству, eesti keeles: Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing, ALMAVÜ eelkäija, aastatel 1927-1948.

1928. aastal Nõukogude Liidus ellu kutsutud organisatsiooni (lühendatult OSOAVIAHIM) ülesandeks oli tsiviilelanikkonna ettevalmistamine kaitseks õhu- ja gaasirünnakute eest. Peale selle oli organisatsiooni töökohustuseks noorsoo sõjaline kasvatus, reservsõjaväelaste väljaõpe, samuti ka laiade rahvamasside koolitamine lennuväe ülesandel.)

Eesti NSV-s asutati OSOAVIAHIM 1940. aastal (EKP KK büroo istungite protokoll nr. 7, 01. oktoober 1940). Keskkomitee asus Tallinnas, kust kesknõukogu juhatas kohalikke maakonna- ja linnakomiteesid ja allorganisatsioone. Osavõtt oli vabatahtlik. Tegelikkuses kasutati ka erinevaid mõjutusvahendeid, et töötavat elanikkonda “massiliselt” organisatsiooni kaasata. Viidi läbi erinevaid kursusi gaasikaitse, purilennu, mudellennukite ehitamise jms. alal.

1944. a. alustati sõjaväestatud ogranisatsiooni Eesti NSV Tsiviil-Õhukaitse (OSOAVIAHIM) tegevuse taastamist. 1945. a. lõpuks olid staabid neljas linnas ja kümne maakonna nõukogus ning kokku üle Eesti 551 algorganisatsiooni.

Algorganistatsioonide esmaseks ülesandeks oli põhjalikult kotrollida kogu ENSV territoorium (põllud, aiamaad, heinamaad, metsad jne.), et leida, kokku koguda ja kahjutuks teha kõik tanki- ja jalaväetõrje miinid, mürsud, lõhkemata lennukipommid ja muud plahvatusohtlikud esemed. Vastutavateks kogumis- ja demineerimistööde organiseerimise eest olid maakondade TRS Täitevkomiteed, millede juurde loodi demineerimise staabid. Isikkoosseis moodustati kohalikest elanikest, keda värvati mõlemast soost 15 – 60 aasta vanuste inimeste seast, eeskätt Tsiv.-Õhukaitse Liikmeskonnast ja ühiskondlikust aktiivist.

1945. a. aprillis saadi luba osta miiniotsimiseks vajalikke koeri elanikkonna käest niikaua, kuni pole loodud oma teenistuskoerte klubi. Juunist alates saadeti Eestisse NSV Liidu Tsiviil – Õhukaitse Kesknõukogu Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi kinnitatud õppeüksuste koosseis. Vastavalt sellele alustati Eestis TKK komplekteerimist ja 1945. a. detsembris alustas tegevust Viljandi lähedal asunud Viiratsi sohvoosi Karula osakonnas ENSV Tsiviil – Õhukaitse Teenistuskoerte Baas.

Vastavalt EKP ja Ministrite Nõukogu otsusele oli baasi ülesandeks teenistuskoerte ettevalmistamine ainult Siseministeeriumile.

Baasi juhtimine kuulus Tsiviil – Õhukaitse Viljandimaa osakonna alluvusse ja ülemaks oli S. Kalanik, tema abiks Jents .

Välja koolitati järgmised spetsialistid – noored ja asjaarmastajad koertepidajad, instruktorid-koeraasjanduse levitajad (hilisem nimetus koerte dresseerijad) ja luureinstruktorid teenistuskoerte alal (koerte koolitus miiniotsimistöödeks ja miilitsasse jäljetööks ).

 

Üleliidulise plaani kohaselt tuli Eestis iga-aastaselt välja koolitada:

  • 20 noort koerakasvatajat
  • 50 asjaarmastajat
  • 20 dresseerijat
  • 10 luureinstruktorit
  • 100 kutsikat

 

Isikkooseisust koolitati:

1946

1) 20 noort

2) 47 asjaarmastajat

3) 4 instruktorit

 

1947

1) –

2) 68 asjaarmastajat

3) 14 instruktorit

 

1948

1) 10 noort

2) 16 asjaarmastajat / nendest 6 naist

3) 5 instruktorit / nendest 2 naist

Koeri registreeriti kahte rühma – tõukoerad ja kasutuskõlblikud ( paberiteta ).

 

 194619471948
Tõukoeri12091
Kasutuskõlblikuid4332 
Kutsikaid42648

 

1946. – 1948. a. jooksul täideti riikliku tähtsusega ülesandeid võitluses banditismiga (metsavendadega) ja jäljetööks oli ettevalmistatud 26 saksa lambakoera ja 27 dresseerijat – kasvatajat, kes kõik läksid Siseministeeriumi alluvusse.

1947. a. märtsis korraldati Tsiviil – Õhukaitse baasis teenistuskoerte kontroll – ülevaatuse näitus, millest võttis osa 30 noort, 15 asjaarmastajat ja dresseerijat ning 30 ülddressuuri koera ja 30 eridressuuri koera.

Sama aasta kevade lõpuks leiti, et enamus klubi liikmeid elas Tallinnas ja seoses sellega soovitati TKK Viljandimaalt pealinna tuua. 25. augustil esitati ENSV Ministrite Nõukogude palve leida TKK-le ruumid tegutsemiseks.

Veel 1948. a. ei suudetud leida oma ruume ega panna paika palgalisi töötajaid. Klubis koerte säilitamiseks vormistas baasi ülem Karu klubi liikmetega vastavad koerte hoolduslepingud.

Alustati 16 aretuskoera ja kutsikaga ning 70 kasutuskõlbliku eri vanuses koeraga .

1948. a. Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega jaotati OSOAVIAHIM kolmeks iseseisvaks organisatsiooniks : ARMEE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (A.A.V.Ü./ DOSARM), LENNUVÄE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (L.A.V.Ü./ DOSAV), MEREVÄE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (M.A.V.Ü. / DOSFLOT)

1949. aasta jooksul valmistati ette ainult 6 koera eridressuuris (kellest 1 anti Siseministeeriumile) ja 15 ülddressuuris.

Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi jätkas oma tööd AAVÜ alluvuses, kuni 1951. a. liideti kolm ühingut ühtseks organisatsiooniks: ARMEE, LENNUVÄE JA MEREVÄE ABISTAMISE VABATAHTLIK ÜHING (ALMAVÜ / DOSAAF). Ühingu töö juhtimiseks moodustati Vabariiklik Orgkomitee, millele allusid rajoonide ja linnade orgkomiteed.

8. augustil 1952.a. anti Eesti NSV ALMAVÜ-le täitmiseks üleliidulise määrus 09. oktoobrist 1951 “Teenistuskoerte Kasvatuse Klubi töö parandamiseks ja massidesse viimiseks“. 1952.a. sügisel toimunud kutsikate ülevaatusel püüti koerteomanikke meelitada ka klubi liikmeteks, et aktiviseerida tööd tõukoerte alal, kuid inimeste suhtumine oli skeptiline.

1954. a. kevadel tõdeti , et osad eesti teenistuskoerte kasvatajate klubi liikmed ei hinda klubilist tööd ja eemalduvad sellest. Klubides ei töötanud vastavad sektsioonid ega huviringid. Vabariiku ALMAVÜ ülemale anti Moskvast karm käsk asuda looma laialdaselt teenistuskoerte seksioone ja kindlustada need alaliste töötajatega. Püstitati täpsed kontrollülesanded. TKK ülemad kohustusid järgima teenistuskoerte kvaliteetset arengut.

Siia võiks lisada tõdemuse – 1950. a. Põllumajanduse Ministeeriumi Jahindusinspektsiooni korraldatud I vabariiklikul tõukoerte näitusel Tallinnas osalesid ka mitte-jahikoerad (saksa lambakoerad). Selline soosiv suhtumine kehtis kuni 50.-ndate aastate lõpuni.

Meenutab Lilian Hanniste: „See võis olla 1953. a. suvel, kui 2 meesterahvast seisid minu kodu väravas, õues oli minul bernhardiin. Küsisid, kas olen huvitatud koera õpetamisest ja osalemisest loodavas Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ koerakasvatajate seksioonis asukohaga Kinga tn. 3. Need kaks kena meest olid Sergei Kalanik ja Aleksander Tenisberg. Õhtuti ja vabadel päevadel jalutasid nad individuaalmajade piirkondades ja kutsusid inimesi osalemasektsiooni töös. Ilmus ka reklaam ajalehes.

Aga algas see nii. Tallinna Linna ALMAVÜ Komitee esimees Kuus oli suur koertehuviline ja tegi ettepaneku moodustada NSV Liidu toimivate koertekasvatajate klubide eeskujul klubi Tallinnas. Tallinna Keskrajooni ALMAVÜ esimees Jeferjev pakkus oma ruume Kinga tn. 3 sektsiooni loomiseks.

Kogunesime kolmapäeviti õhtuti, esialgu oli meid 20 – 30. Sai valitud sektsiooni juhataja, selleks sai Siim Luuk, kes oli 3 idaeuroopa lambakoera omanik (erialalt oli ta muusik). Kohal käis ka Ella Kuusik, kes oli enne sõda Eesti Kennelklubi liige ja tema newfoundlandi koer oli vist ainuke, kes omas veel EKK tõutunnistust.

Peale Kalaniku ja Tenisbergi oli ka väga aktiivne vanaproua Kübar, kes hoidis klubis paberid korras. Aktiivsemad loomise juures olid Laili Aasmann, abikaasad Klemmid, Kolzakovid, Võrgud ja Nurmelad, Diana Laev, Kuub, Toppi, Erm, mamma Riisoja. Juurde tuli üha uusi inimesi. Esimesed koertega kokkutulekuid korraldati Mereklubi hoovis Leineri (täna J. Poska) tänaval.

1958. aastal otsustati sektsioon ümber nimetada ALMAVÜ Tallinna Koertekasvatajate Klubiks (ALMAVÜ TKK). Alustati dressuuriga esialgu S. Kalanik juhendamisel. Treeningud toimusid Nõmme vanal lasketiirul*. Praegu asub seal Tallinna Tehnikaülikooli (nõukogude ajal Tallinna Polütehniline Instituut – TPI ) spordihoone. Osavõtt oli suur ja välja tuli õpetada uusi instruktoreid.

* Kaitseliidu Tallinna malevkonna lasketiir avati 1930. aastal. Nõmmel. Mustamäe liivaludetele rajatud ehitis (tiir ja laskemaja) oli sel ajal kõige moodsam Eestis.

Juba 1955. a. 10 – 11. sepembril korraldati esimene koertenäitus, osa võttii 100 koera kaheksast tõust. Need olid klubi liikmete, miilitsa, piirivalve ja muude organisatsioonide teenistus- ja töökoerad. Paljudel puudusid tõupaberid. Kohtunikeks olid Orlovskaja Moskvast ja Aero Jahimeeste Seltsist.

Algajatele korraldati kutsikate ja koerakasvataja kursusi. Inimesed olid väga aktiivsed ja väga huvitatud. Ajaleht „Säde” oli suur populariseerija – korraldas konkursi „Tunne oma kodumaad”, mille auhinnaks oli kaks kutsikat. Kutsikaid, juba tõutunnistustega, toodi peamiselt Moskvast ja Leningradist (tän. Sankt-Peterburg / Peterburi), kontakt läbi kohtunike oli hea ja meile soovitati heade tõuomadustega kutsikaid.“ [1]

TKK töö sujuvaks laabumiseks loodi mitu sektsiooni :

TÕUARETUSSEKTSIOON – jälgis, et koerte aretus toimuks õiges suunas, kontrollis kutsikaid, koostas iga-aastaseid paaritusplaane .

ÕPPESEKTSIOON – korraldas nn. tehnilise miinimumi kursusi neile, kes olid alles kutsikaid võtmas. Organiseeris üld – ja eridressuuri kursusi. Toimusid ka ekspertide, kohtunike ja instruktorite kvalifikatsikatsiooni tõstmise kursuseid .

Tegutses AGITGRUPP.

Meenutab Lilian Hanniste: „Siim Luuk pidi loobuma juhataja kohast oma põhitöö kasuks ja tema asemele tuli Peil, hiljem Latõnin. Ruumid jäid kitsaks, ühe päeva asemel oli klubi avatud juba 3 päeva nädalas. Ka Latõninile see koht ei sobinud, tema asemele tuli erusõjaväelane Alfred Kandre*.

* Alfred-Rudolf Kandre (14.07.1900 – 24.09.1969) Enne II maailmasõda EV kaadriohvitser, kapten (auaste a. 1939). Peale 1940. aastat kuulus Punaarmee koosseisu.

Kolisime üle Västriku tn. 2* teisele korrusele, kus oli ka saal. Seal sai ka hiljem korraldatud esimesed kohtunike kursused. Igal aastal korraldati 1-2 näitust, osavõtt selle aja kohta oli hea. Peale meie koerte oli koeri Riiast, Pihkvast ja Leningradist.

Tallinnas, aadressiga Västriku 2a, tegutseb veterinaarkliinik juba aastast 1957, olles omal ajal ainus veterinaarkliinik Põhja-Eestis.
Klubis töötas alaliselt 4-5 dressuurigruppi. Teenistuskoertelt nõuti kuulekust (OKD) ja eridressuuri (kaitse-valve, jälitus). Ilma dressuurita ei saanud koeri paaritada. Üks kord aastas korraldati sõpruskohtumised dressuuris Lätiga. 1959. a. näitusel esines dressuuriga 10-st koerast koosnev grupp, hiljemesinesid nii seenior- kui ka noortegrupp. Noorte gruppi juhendas Reet Raado. Käidi võistlustel ka mujal Venemaal. Näiteks käidi Leningradis suusaveo võistlustel.“[1]

1959 a. augustis lähetati 12 sportlast Moskvasse Üleliidulistele teenistuskoerte ülevaatus – näitusele .

L.Hanniste:“1960. aastal korraldati esimesed kohtunike kursuseid, kui ma ei eksi, osavõtt oli 25 – 30 inimest. Kahjuks on neist järgi jäänud vaid Laili Aasmann ja Lilian Hanniste. 1964 a. saab Salme Leinbok kohtuniku I kategooria teenistuskoerte alal (kaugõppe teel Moskvas kohtunike kursustel )

Kui esimestel näitustel osalemud koertest oli 50% ilma tõutunnistuseta, siis 60-ndate aastate lõpus olid kõik koerad tõutunnistustega, kuigi osa tõutunnistusi oli kirjutatud käsitsi ja kinnitatud pitsatiga.“[1]

1968. a. asutatati Tallinnas Dekoratiivkoerte sektsioon 47 koeraga viiest tõust. 1969. a. kolis ALMAVÜ Tallinna TKK Rataskaevu tänav 6 asunud ruumidesse. Pärast Kandre surma täitis klubiülema kohustusi Liivia Pilvik. Klubis oli arvel umbes 500 koera, nendest idaeuroopa lambakoeri üle 260. Klubile kuulusid ka koerad – gaasiotsijad (neist tuntuim “DINGO“), kes kontrollisid gaasitrasse .

21. – 24. detsembril 1971. a. toimus Moskvas ALMAVÜ VII Üleliiduline Kongress, mille otsusel muudeti osaliselt ALMAVÜ põhikirja. Ühtlustati ja tsentraliseeriti organisatsiooni. Regionaalsed iseseisvalt eksisteerinud TKK-d muudeti Tallinnas asunud keskklubi filiaalideks. Tallinna Koerakasvatajate Klubi nimetati ümebr ALMAVÜ Vabariiklikuks Koertekasvatajate Klubiks.

1971. a. asus ALMAVÜ VKK juhatama Lilian Hanniste.

L.Hanniste:”Klubi toetas ka ALMAVÜ Komitee esimees Jüri Raudsepp. Meie võistkonnad osalesid üleliidulistel võistlustel Moskvas, Leningradis, Vladimiris jm.

1970. a. esines Eesti võistkond Iljinkas (Moskvast 50 km) dressuuri ja eksterjööri ülevaatusel. Osalejad olid: Monika Pinka-Rubel musta terjeriga, Reet Söötmaa (Lint), Anne Sõmer (Naarits)ja Maria Podtõtsenko idaeuroopa lambakoertega ning Ene Kask colliega. Must terjer Maša sai eritõugu koertest esimese koha ja selle tõu aretaja kindral Medvedjev õnnitles Monikat pisarsimil.

Eesti võistkonnad ei saavutanud esikohti üldarvestuses, kuid üksikud võistlejad tulid oma soorituste eest esimese kolme hulka. 1977. a. Moskvas Üleliidulisel näitusülevaatusel esines Eesti koondvõistkond küllaltki hästi – pärnulanna Linda Laanet (Jürgens) töötas idaeuroopa lambakoeraga ainukesena 100 pallile ja saavutas lõpptulemusena I koha. Auhinnalisele kohale tulid ka Enn Hõlpus ja Tiit Laas.

1971. a. tuli Üleliidulise ALMAVÜ Keskkomiteest Moskvast määrus, kus nõuti, et klubidesse võis jääda ainult 10 teenistuskoera tõugu. Selleks ajaks oli Eesti TKK-del üle 7000 liikme. Samal aastal Moskvas oli teenistiskoerte klubide ülemate kokkutulek, kus seletati lahti põhjused. Ludmila Buikevits (Leningradi TKK juhataja) ja Lilian Hanniste taotlesid luba edasi jätta ka teised tõud. Selline luba ka anti.

1976. a. sai Eesti õiguse läbi viia üleliidulised suvised mitmevõistlused Võistlused viidi läbiKalevi staadionil. Võistluste toimkonda kuulus Tallinna Linna Täitevkomitee esinaine (andis loa auto ostuks koolile, kes majutas koerasportlasi). Tehases “Ehitusdetail” valmistati kaks komplekti võistluste riistu. Orgkomite esimees oli Marko Tibar. Võistlused toimusid kõrgel tasemel, meid autasustati Üleliidulise ALMAVÜ aukirjaga.

1977. a. lahkusin klubi juhataja kohalt ja minu asemele tuli erusõjaväelane Zaitsev, kes oskas klubi arhiivi peaaegu hävitada. Kahe aasta jooksul vahetus neli klubi juhatajat, mis viis klubi lagunemiseni.” [1]

01. oktoobril 1981. a. taotles ENSV ALMAVÜ KK sport – ja dekoratiivkoerte eraldamist ALMAVÜ Teenistuskoerte Kasvatajate Klubist, jättes klubisse ainult teenistuskoerad.

1982. a. mais asutati Tallinna Koerakasvatajate Klubi ja Eesti Kennelklubi. Paljud endised almavüülased läksid uutesse klubidesse üle. Eesti koeraharrastuses algas konkurentsi ajastu, mis vahel sünnitas lausa drastilisi – koomilisi vihkamisi ning keelamisi.

Ära tasub märkimist 1983. a. 14. – 16. oktoobril toimunud Leningradi linna lahtine tšempionaat TKK suvises mitmevõistluses. Meeskonnas olid B. Ulin (treener), D. Gainulin, J. Lozovski, I. Mahoni, O. Guivano ja I. Stoljarevskaja

Ingrid Mahoni võitis kuld- ja hõbemedali koos Agiriga, saades maksimumpunktid -100 p. Mitmevõistluses saadi meeskondlikult suur hõbemedal ja Eestisse tuli esimene NSVL meistersportlane teenistuskoerte alal.

ALMAVÜ VTKK juhid V. Zaitsev (1977-1978); Marina Tsizevskaja (1979); Karla Matsar (1980 – 1981); Marina Tsizevskaja (1982 – 1984); A. Uutman (1984 – 1986); E. Kantievskaja (1986 – 1988); Aleksander Borozkin (1988); Alla Petrova (1988 – 1990).

Aeg ja sündmused teevad oma töö. Võttes osa veel 1989. a. toimunud Eesti Kennelliidu moodustamisest, esindasid klubi juhataja Aleftina Petrova ja juhatuse esinaine Marje Kraam. Hiljem liitub ALMAVÜ Pärnu filiaali juhatuse esimees Tõnis Türk.

Asutamiskongressile oli nimetatud klubidest, koos fi­liaalidega, valitud 146 delegaati. Kongressil osales neist 127. Lisaks Tal­linnale oli delegaate Sillamäelt, Pärnust, Tartust, Viljandist, Narvast, Valgast, Rakverest ja Võrust.

17. maist 1990 a. vastavalt konverentsi otsusele ALMAVÜ organisatsioon lõpetas oma tegevuse (eksisteerides Eestis pea 50 aastat). Moodustati Eesti Tehnika – ja Spordiliit (ETSL), mis vastavalt põhikirjale oli ka ALMAVÜ õigusjärglane. TKK sätkas oma tööd.

Eesti Vabariigi taastamisega ei lõpetanud tööd tugevad koerteklubid,Tallinnas Vabariiklik Koertekasvatajate Klubi (VKKK) ja endistest filiaalidest Pärnu, Narva, Kohtla-Järve koerte klubid, vaid jätkasid juba Eesti Vabariigi organisatsioonidena.

 

TALLINNA KOERAKASVATAJATE KLUBI

Osad 1981. a. ALMAVÜst välja heidetud aktiivsemad koerainimesed alustasid uute võimaluste otsimist – kuidas jätkata tööd tõukoertega. N. Ale (VTKK aretuskomisjoni aseesimees, I kat. kohtunik); E. Maide (VTKK prantsuse – ja inglise buldogide sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige, III kat. kohtunik); L. Org (VTKK dogide sektsiooni esimees ) ja A. Evart (VTKK doberman-pintserite sektsiooni esimees, aretuskomisjoni liige ) pidasid õigeks, et uue klubi loomine aitaks eeskätt ALMAVÜst eraldatud tõukoerte sektsioonide esindajaid.

Esimene katse asutada uus koertekasvatajate klubi – Tallinna Linna Koerte Kasvatajate ja Loomade Kaitse Ühing – luhtus juba 1981. a. sügisel. ENSV Valitsuse määrusega 1. oktoobrist samast aastast ei antud luba tegevuse alustamiseks.

27 märtsil 1982. a. toimus ALMAVÜ VTKK ruumides suurte mustade puudlite sektsiooni koosolek, päevakorraks uue Koertekasvatajate Klubi moodustamine. Maikuus loodi Tallinna Koerakasvatajate Klubi (rahvasuus Linnaklubi). Pärast vastasseise vastloodud klubis, lahkusid sealt osad koeraomanikud ja asutasid 02. mail 1982. a. Eesti Kennelklubi (EKL).

Tallinna Koerakasvatajate Klubi esimeheks sai Lilian Hanniste. Esialgu oli liikmeid 300 ümber, kuid klubi populaarsus tõusis ja liikmeks astus ka teenistuskoerte omanikke. Paari aastaga liikmete arv kasvas tõhusalt ja sai hakata mõtlema ka koete dressuurile. Dressuurigruppide arv ulatus 6 kuni 8 grupini aastas.

Tekkis vajadus kohtunike kursuste korraldamiseks, neist võt­tis osa 56 inimest, kellest lõpetas 41. Kursused kestsid kaks aastat.

Väga edukalt arenes aretus, koeri toodi välismaalt, peamiselt Soomest, tuli juurde uusi, Eestis varem tundmata tõuge. Linnaklubi koerad leidsid tunnustust rahvusvahelisel aree­nil, saavutades sageli esikohti. Kutsikaid müüdi ka Tšehhoslovakkiasse, Poolasse, Saksamaale, Soome, Ungarisse, Iisraeli ja mujale.

Tallinna Koerakasvatajate Klubi korraldas näitusi nii Tallinnas, kui ka oma klubi fi­liaalides. Klubi lõpetas tegevuse 1996. aastal.

 

EESTI KENNELKLUBI

Pärast vastasseise Tallinna Linnaklubis, lahkus sealt osa koeraomanikke, kes asutasid 02. mail 1982. a. Audrus uue klubi – EESTI KENNELKLUBI (EKL). Esimesele koosolekule kogunes 33 inimest, valiti juhatus : Urmas Valge, Eve Maide, Aivi Evard, Marina Rannala, Valetina Šematonova, Boris Dizevski, Ninel Ale ja Paul Simon.

Organiseeriti puudlite ja pekingi paleekoerte sektsioonid. Korraldati näitusi (Tallinnas 22. mai 1982; Pärnus koos Läti Koertekasvatajate Klubiga ühisnäitus 08. augustil 1982). Eesti Kennelklubi andis välja oma tõutunnistusi veel peale 1991. a. Tegemisi juhtis P. Simon, kuid taasiseseisvuse perioodi tihe konkurents suretas klubi välja. Organisatsioon kustutati äriregistrist 2001. a. paiku

Kasutatud materjalid:

1. Lilian Hanniste kirjalikud mälestused. (EKL arhiiv)

2. Indrek Lundava poolt kogutud materjalid (EKL arhiiv)

3. ALMAVÜ näituste kataloogid aastatest 1955-1990

Lisa.

 

ALMAVÜ TKK piirkondlikud klubid ja filiaalid.

60. ndate keskel hakati teistes Eesti piirkondades moodustama oma ALMAVÜ teenistuskoerte klubisid – Tartus, Pärnus (1962), Rakveres, Narvas (1964), Kohtla-Järvel, Sillamäel.

1977.a. avati Saaremaal, VTKK Kingissepa filiaal.

1979.a. lisandusid Paldiski ja Valga.

1984.a. – Viljandi, Hiiumaa ja Võru.

1986.a. – Paide .

Tallinna Koerakasvatajate Klubi filiaalid – Tartu, Pärnu, Rakvere, Sillamäe ja Viljandi.

Nõukogude ajal enam levinud koeratõud.

Kasutatud raamatut „Koer” (1985). Kirjaviis muutmata.

Praktilistel kaalutlustel on kõik olemasolevad koeratõud jaotatud [nõukogude perioodil] kasutusotstarbe järgi suurteks rühmadeks.

1. Teenistuskoerad, keda kasutatakse rahvamajanduses ja armees. Siia kuuluvad karja-, valve- ja vahikoerad, jälitus-, piirivalve-, sõjaväe- ning sõidukoerad.

2. Teenistus-sportkoerad, keda peetakse nii teenistuslikul kui ka sportlikul eesmärgil.

3. Jahikoerad, keda kasutatakse jahil.

4. Dekoratiivkoerad, keda inimene peab esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks.

See jaotus oli tinglik ning oleneb ühe või teise tõu kasutusotstarbe muutumisest. Mõne tõu isendid võivad oma mitmekesiste omaduste tõttu kuuluda kõikidesse rühmadesse. KOER, Tallinn “Valgus” 1985, lk. 151.

Alates 80. ndatest. kui suhtlus „läänega” (ennekõike Soomega) muutus üha tihedamaks, lisandus jõudsalt palju teisi koeratõuge. Samas hakati „välja vahetama” olemasolevat tõuaretuse baasi.

Teenistuskoerad – Saksa (idaeuroopa) lambakoer – Šoti lambakoer – Äärdeilterjer – Kaukaasia lambakoer – Keskaasia lambakoer – Lõunavene lambakoer – Rotveiler – Must terjer – Moskva valvekoer – Moskva vetelpäästja – Suur snautser

Teenistus-sportkoerad – Dobermannpinšer – Bokser – Dogi – Bernhardiin – Njuufaundlandi koer – Puli – Pumi

Dekoratiivkoerad – Puudel ( suur puudel (must, pruun, valge) / väike ja kääbuspuudel (must, valge)) – Jaapani tšinn – Pekingi paleekoer – Bolonja koer – Malta koer – Toiterjer – Šoti terjer – Kääbuspinšer – Spits ( suur spits / kesk spits / väike spits / kääbusspits ) – Skaiterjer – Bedlingtoni terjer – Ši-tsu – Tšihuahua

Vähem levinud koerad: Papiljon – Prantsuse bulldog – Lhasa apso – Ahvpinser – Inglise buldog – Tšao-Tšao – Mops -Kerribloterjer – Moskva pikakarvaline toiterjer

 

Jahikoerad

Hurdad — Vene hurt

Laikad — Vene-euroopa laika — Läänesiberi laika — Karjalasoome laika — Idasiberi laika

Hagijad — Vene hagijas — Vene laiguline hagijas — Eesti hagijas — Läti hagijas

 

Linnukoerad

Pointer

Setterid — Inglise setter — Iiri setter — Gordon ehk šoti setter

Saksa linnukoerad — Lühikarvaline saksa linnukoer — Karmikarvaline saksa linnukoer —Pikakarvaline saksa linnukoer

Spanjel

Urukoerad — Foksterjerid — Taksid — Saksa jahiterjer

(Tõugude loetelu raamatust KOER, Tallinn “Valgus” 1985, lk. 152-224, kirjapilt muutmata)

 

Eelajalugu
Koostas Ain Starast.

Esimesi ülestähendusi puhtatõuliste koerte kohta Eestimaa territooriumil võib leida XIX sajandil ilmunud ajalehtedest ja siinsete mõisnike omavahelisest kirjavahetusest. Mõisnikud, samuti teised Eestimaa Rüütelkonna liikmed tõid Lääne-Euroopast ning Venemaalt puhtatõulisi koeri eeskätt jahipidamise otstarbeks ja rajasid oma mõisates kasvandusi koerte kohapealseks kasvatamiseks ja aretamiseks.

Arhiivimaterjalidest lähtuvalt oli esmeseks organiseeritud puhtatõuliste koerte aretuse ja kasvatusega seotud organisatsiooniks eelmise sajandi lõpul loodud Liivimaa Jahisõprade Selts ja Eestimaa Jahisõprade Selts 1.

Eesti Põllumeeste Seltside korraldatud koduloomade, põllumajanduse-riistade ja käsitööde väljanäitustel on koerte esinemist vähe mainitud – “Puduloomade seas nähti sigu, lambaid, koeri, kanu, isegi tuvisid. Nende kohta ei ole palju öelda, sest vähe võistlusi oli”. Tooni andsid Liivi- ja Eestimaa Jahisõprade Seltsi korraldatud jahi-, linnu- ning ajukoerte hindamised näitustel ja katsetel 2.

20. ja 21. mail 1897.a. toimus Riias esimene balti kõigi tõugude näitus (v.a. taksid). Organiseerijaks oli ka Eestimaa Jahisõprade Selts 4.

Samal aastal loodi Balti Puhtatõuliste Koerte Kasvatajate Selts 5.

1899. a. IV Balti Jahisõprade Seltsi peakoosolekul arutati võimalusi, kuidas tõsta balti provintsides tõukoerte osatähtsust jahikoerte aretuses ja leiti, et selleks peavad seltsitöö juurde kuuluma iga-aastased jahikoerte näitused, eeskujulike raviasutuste ja kasvanduste rajamine spetsiaalkoeratõugudele (nii jahi- kui valvekoertele) koos väljaõpetamisega. Tõuaretuse edendamiseks otsustas selts puhtatõulistele koertele välja anda tõuraamatud, töötades selleks eelnevalt välja vastavad nõuanded 6.

Eesti Kennel Klubi (EKK), mis oli põhikirja järgselt ellu kutsutud tõukoerte pidamise harrastajate koondamise, tõukoerte kasvatamise, aretamise ja õpetamise edendamise ning jahispordi arendamise eesmärgil loodi 23. juulil 1929 aastal.

“Kuna kohalik tõumaterjal oli juhuslik ja aretatud sihita oli algul teha hiigla töö. Kui võrrelda praegu tõukoerte, peamiselt jahikoerte, materjali ja nende maastikuvõistlustel näidatud võimeid 1929. aasta omadega, siis on edu üllatav. Kiireks eduks on kaasa aidanud eriti igal aastal korraldatud maastikuvõistlused. Palju on selle lühikese ajaga ära tehtud tõukoerte materjali aretuses, kuid rohkem on alles tegemata! Kui leiduks aga asjatundjaid ja asjaarmastajaid, kes oma abi ühisele eesmärgile ei keelaks!

Ees seisaks suurim töö, nimelt klubi tuleks jagada vastavalt tõugudele sektsioonideks ning sektsioonide juhatustesse rakendada vastavate tõugude asjatundjaid ja asjast huvitatud isikuid, kes suudaksid koerapidajais äratada huvi tõuloomade suhtes ning koondaksid klubisse ka rohkem liikmeid”, kirjutas aktiivne künoloog ja loomaarst Gabriele Tehver oma raamatus “Koer. Tõud, pidamine, tervishoid ja haigused” 7.

Esimene tõukoerte näitus korraldati 1930. a. maikuus Tallinnas. Selliseid tõukoerte näitusi on korraldatud Tallinnas hiljem igal kevadel ning kaks korda – 1935. ja 1937. aastal ka Tartus. Samuti korraldati igal aastal nii Tallinnas kui Tartus jahikoerte maavõistlusi. Kohtunikeks olid kodumaiste asjatundjate kõrval ka eriteadlased Inglismaalt, Lätist ja Soomest.

1937. aastaks oli EKK vastu võetud Saksamaa Künoloogiliste Ühingute Liitu (viimases oli liitunud üle 3000 ühingu).

 

Allikaviited:

  1. ”Nordlievländische Zeitung” Nr.14, 52, 54, 113 1897. Statut des Estländischer vereins von Liebhabern der jagd. Reval, 1891. “Düna Zeitung” 1895, 1896.
  2. “Nordlievländisches Zeitung” 1896, 1897. “Olevik” 1897.
  3. “Düna Zeitung” 1895, 1896, 1897. “Nordlievländisches Zeitung” 1896, 1897. “Olevik” 1897. Das Revaliche Hundesteuer, 1897.
  4. “Land und fortwirthschaftliche Zeitung” Nr.33, 1897, Riga. Baltischer verein von Liebhabern reinblütiger Hunde.
  5. “Düna Zeitung 1897.
  6. IV Baltische Landwirthschaftlische General-Ausstellung, 1899.
  7. Gabriele Tehver “Koer.Tõud, pidamine, tervishoid ja haigused”, Tallinn, 1937.

Kennelliidu visuaalne identiteet

Eesti Kennelliidu logo on kaubamärgina registreeritud Patendiametis.

Eesti Kennelliidu logo võivad kasutada:

kasvatajad oma veebilehel ja reklaamides tingimusel, et nad on Eesti Kennelliidu liikmed ning nende kennelnimi on registreeritud FCIs,
Eesti Kennelliidu liikmesorganisatsioonid oma veebilehel, väljaannete päises ja muudel trükistel,
Eesti Kennelliidu liikmed oma nimekaardil tingimusel, et nimekaart on kasutusel Eesti Kennelliiduga seostataval tegevusalal (kohtunikud, valitavate juhtorganite juhid, büroo töötajad jmt).
Logo kasutamisel tuleb kinni pidada kõikidest Eesti Kennelliidu korporatiivse visuaalse identiteedi nõuetest.

Logo kasutamiseks eespool nimetamata juhtudel tuleb selleks taotleda ja saada kirjalik luba Eesti Kennelliidult. Loa andjal on õigus sätestada igakordsed logo kasutustingimused ja taotlejaga sõlmitakse vastav leping, mille kinnitab Eesti Kennelliidu juhatus. Loa andmisest võib keelduda muu hulgas ka taotluse põhjendamatuse korral, logo varasema väärkasutuse korral, hea tava vastase kasutamise korral.

Loata või väära logo kasutamise korral on Eesti Kennelliidul õigus teha korraldus väärkasutuse koheseks lõpetamiseks ning tuvastatud kahju korral esitada nõue kahju hüvitamiseks.

EKL logo .psd

EKL logo .svg

EKL35 logo .psd

EKL35 logo .svg

Täielik EKL CVI

Eesti Kennelliidu aumärkide kavalerid

  • Ale Ninel
  • Aljas Lea
  • Ariko Tiia
  • Brody Tibor (Ungari Kennelklubi) †
  • Hanniste Lilian †
  • Haranen Juta
  • Heikkinen-Lehkonen Paula
  • Hellmann Anita (Soome Kennelliit)
  • Jungebrandt Rauni
  • Järvinen Kari (Soome Kennelliit)
  • Jürgens Linda
  • Kärdi Maret
  • Lageda Urve
  • Lahi Katrin †
  • Lehtinen Hans (Soome Kennelliit) †
  • Lepasaar Marko
  • Lepasaar Siret
  • Lindi Elo
  • Lint Reet
  • Lundava Astrid
  • Maas Ege
  • Mae Mart
  • Naarits Anne
  • Nael Villu †
  • Oblikas Aivo
  • Peil Roman †
  • Pikkov Valentina †
  • Privalova Nelli
  • Pärnpuu Heli
  • Raado Reet
  • Roosioks Vilve
  • Serebrjakov Viktor †
  • Siilmann Maris
  • Sume Anne
  • Talvitie Juha (Soome Kennelliit) †
  • Talvitie Marja (Soome Kennelliit)
  • Timusk Harry
  • Tonkson Helen
  • Tulev Tõnu †
  • Venta Heiki
  • Vuorinen Rainer (Soome Kennelliit)
  • Yrjölä Jouko (Soome Kennelliit) †
  • Aasman Laili
  • Jürgens Linda
  • Lageda Urve
  • Leinbock Salme †
  • Hiiemaa Marika
  • Joonase Evelyn
  • Klaas Anne
  • Kraam Marje †
  • Kruus Jelena
  • Kruus Margus
  • Lepasaar Siret
  • Lundava Astrid
  • Pihkva Lembit
  • Piiroja Marje
  • Raado Reet
  • Tammiksalu Anne
  • Toomet Tiina
  • Vets Sirje
  • Brand Ede
  • Leedu Anabel
  • Miil Marta
  • Piiroja Marje
  • Piirsalu Triine
  • Raamat Keida
  • Tammiksalu Anne
  • Rusing Monika
  • Koor Piret 
  • Pikkoja Marii
  • Kurvits Marelle
  • Viks Inna
  • Eesti hagijas

    EESTI HAGIJAS

    F: Chien courant Estonie
    D: der Estnischer Laufhund
    GB: Estonian Hound
    E: Sabueso Estonico

    PÄRITOLU: Eesti

    KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI KINNITAMISE AEG: 08.11.2007

    KASUTUS:
    Jänest, rebast ja ka ilvest ajav jahikoer.

    F.C.I. POOLT TUNNUSTAMATA TÕUG.

    SOOVITAV KLASSIFIKATSIOON:
    Rühm 6 – Hagijad, jäljekoerad ja sugulastõud
    Alarühm 6.1.2 – keskmist kasvu hagijad
    Töökatsetega.

    Eesti Vabariigis 1938.aastal ilmunud Jahinduse käsiraamatu (väljaandja Riigimaade ja Metsade Valitus, autor Franz Reindolf) andmeil ning samal aastal avaldatud Eesti Kennelklubi tõuraamatu kannete põhjal ei esinenud selle ajani Eestis oma kohalikku hagijatõugu. Ajujahis kasutatavad hagijad (tõuraamatus 43 looma nr-d 245 – 398) olid tõuliselt määratlemata ning nende populatsioonis esines peamiselt šveitsi (helveetsia) hagijaid, beagle’t kui ka saksa brake ning taksbrakke. 1942.aastal avaldatud “Jahimehekatsete küsimusi ja vastuseid” (Edgar Vester) jaotatakse Eestis kasutatavad hagijatüübid kõrgejalgseteks (kostroma, poola ja inglise hagijad) ning madalajalgseteks (šveitsi hagijad, beagle’d, taksbrakid). Sel perioodil otsustati hakata rõhku panema sõralisi mitte ohustava, väiksemakasvulise ning aeglasemalt jälge ajava tüübi eelistamisele, kuid sõjakeerises hävis kahjuks suurem osa tõumaterjalist.

    Aastatel 1947 kuni 1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat, seal hulgas nii erinevat tõugu puhtatõulisi, ristandeid kui ka tõutuid koeri. 1954. aasta septembriks selgitati välja 48 suhteliselt ühetüübilist väikesekasvulist isendit, kes esitati 24.-26.oktoobril 1954 vastavale spetsialistide komisjonile hindamiseks. Samaks ajaks oli Sergei Smelkovi poolt koostatud ka uue hagijatõu standardi projekt ning olemasoleva materjaliga alustati juba aretust ning tõug sai nimetuse “eesti hagijas”. Riiklik kinnitus tõustandardile anti Nõukogude Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsepiirkondade ja Jahimajanduse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga nr 161 (27.12.1954) ning algupärane standard avaldati vene keeles.

    Praeguseks on see väikesekasvuline, visa tööstiiliga ja kõlava ajukilkega tõug eriti populaarne Venemaa Euroopa-osas, kuid teda kasutatakse ja tuntakse ka Läänemere idakaldal ning Soomes.

    Kolmevärviline, harvem kahevärviline, mõõduka kasvuga, selgelt turjakõrgusest pikema kerega proportsionaalne koer, tüübilt tugev-kuiva kehaehitusega. Hästi arenenud lihastiku ja tugeva luustikuga. Hästi vastupidavad käpad ja tugev jahikirg tagavad tulemusliku töö uluki otsingul ja ajamisel rasketes maastikutingimustes, valge põhivärv teeb maastikul töötava koera kergesti märgatavaks ning kõlav hääl aitab tema asukohta määrata pika vahemaa tagant. Koeral on selgelt väljendunud sootüüp.

    Tähtsaimad proportsioonid

    Formaadi indeks
    Isastel 108-110,
    Emastel 110-112.

    Käitumine ja iseloom

    Käitumine tasakaalukas, elav ja sõbralik.

    Pea

    Pea moodustab pealtvaates tagant laiema ja koonu suunas veidi aheneva tömbi kiilu kuju.

    PEAPIIRKOND:
    Koljuosa: Mõõduka laiusega, kumerate piirjoontega. Kulmukaared hästi arenenud kuid mitte kõrged.
    Üleminek laubalt koonule: Mõõdukalt väljendunud, mitte aga järsk.

    NÄOPIIRKOND:
    Ninapeegel: Ninapeegel on lai, täismust. Kollaste või kollakaspunaste laikudega koertel lubatud ka heledam ninapeegel.
    Koon: Koonuosa on pikk, sirge ja proportsionaalne koljuosaga.
    Põsed: Põsed on kumeruseta, suhteliselt kuivad.
    Mokad: Mokad on kuivad, tihedalt koonule liibuvad, ei ripu ega moodusta kurde suunurgas. Mokaservad on täies ulatuses pigmenteerunud.
    Hambad ja hambumus: Hambad on valged, suured, hambumus kääritaoline. Lõualuud on normaalselt arenenud ja 42 hambaga täiskomplekstse kääritaolise hambumusega, mille puhul ülemised lõikehambad asetsevad tihedalt alumiste lõikehammaste ees ja hambad väljuvad lõualuust otse. Lõikehammaste kulumisest vanusega tekkinud otsehambumus on ebasoovitav.
    Silmad: Veidi viltuse asetusega, tumepruunid, tumedate lauservadega.
    Kõrvad: Õhukesed, rippuvad, keskmisele kõrgusele kinnitunud, tihedalt põskedele liibuvad, ümarate servadega, kaetud lühikese karvaga. Ninapeegli suunas tõmmatult ulatuvad umbes koonu keskele.

    Kael

    Keskmise asetusega ja keskmise pikkusega, ümara läbilõikega, lihaseline, kaetud kuiva, voltideta nahaga.

    Kere

    Turi: Üle seljajoone ulatuv.
    Selg: Sirge, lai, lihaseline.
    Nimme (lanne): Lühike, lai, kumer, lihaseline.
    Laudjas: Lai, keskmise pikkusega, lihaseline, libajalt kaldu.
    Rindkere: Ovaalne, pikk ja mahukas, ulatub küünarnukkideni. Hästiarenenud ebaroietega.
    Alajoon ja kõht: Rindkere ulatub võimalikult pikalt taha, kõhujoon on vaid veidi tõusev.

    Saba

    Saablikujuline, tüvest jäme, tipu suunas veidi ahenev. Ulatub kuni kannaliigeseni. Liikumisel elav ja ei tohi tüveosast tõusta seljajoonest kõrgemale.

    Jäsemed

    ESIJÄSEMED:
    Kuivad, tugevaluulised ja lihaselised. Eestvaates sirged ja paralleelsed. Esijalgade pikkus moodustab umbes 50% koera turjakõrgusest. Õlaliigese nurk on 115-120°.
    Küünarliigesed: tugevad ja tihedalt kerele liibuvad, mitte sisse- ega väljapöördunud, vaid kindlalt tahapoole suunatud.
    Küünarvarred: Küünarvarred on keskmise pikkusega, kehaehitusega proportsionaalselt jämedad, täiesti sirged ja läbilõikelt ovaalsed.
    Kämblad: Laiad, nõtked ja peaaegu püstise asetusega.

    TAGAJÄSEMED:
    Kuivad, tugevaluulised ja lihaselised. Tagantvaates sirged ja paralleelsed, hästiarenenud liigesenurkadega.
    Reied ja sääred: Reied ja sääred on ligikaudu ühepikkused.
    Põlved: Põlveliigesed on tugevad, vaid mõõdukate nurkadega ning liikumisel ei pöördu sisse- ega väljapoole.
    Pöiad: Pöiad on keskmise pikkusega, hästi tugevad, püstised.

    KÄPAD:
    Kumerad, ovaalsed, tihedalt kooshoiduvate varvastega. Küüned on allapoole suunatud. Küüned ja käpapadjandid on tugevad.

    Liikumine

    Hea tõukega, vaba, sirgjooneline, sujuv ja nõtke.

    Nahk

    Nahk on tihke, elastne, voltideta.

    Karvkate

    Karv: Kattekarv on lühike, ühtlane, karm ja läikiv. Alusvill mõõdukas. Saba on kogu pikkuses kaetud ühtlase tiheda karvaga ning näib seetõttu jämedana. Sabatipus karv mõnevõrra lühem.
    Värvus: Tüüpiliseks värvuseks on mustakirju ruugete märgistega (kolmevärviline). Laikude suurus pole määratletud. Lubatud on ka kollase- kuni kollakaspunasekirju (kahevärviline). Värvijoonise moodustavad valgel põhjal must või kollane kuni pruun mantel või erisuurused laigud koos soojatoonilise punaruuge piirdega või ilma. Valget esineb peas, kaela alapoolel, ees- ja alarinnal koos kõhualusega, ning valged peavad olema kõik jalad ja sabatipp. Kõik värvid peavad olema võimalikult kirkad.

    Suurus

    Karv: Kattekarv on lühike, ühtlane, karm ja läikiv. Alusvill mõõdukas. Saba on kogu pikkuses kaetud ühtlase tiheda karvaga ning näib seetõttu jämedana. Sabatipus karv mõnevõrra lühem.
    Värvus: Tüüpiliseks värvuseks on mustakirju ruugete märgistega (kolmevärviline). Laikude suurus pole määratletud. Lubatud on ka kollase- kuni kollakaspunasekirju (kahevärviline). Värvijoonise moodustavad valgel põhjal must või kollane kuni pruun mantel või erisuurused laigud koos soojatoonilise punaruuge piirdega või ilma. Valget esineb peas, kaela alapoolel, ees- ja alarinnal koos kõhualusega, ning valged peavad olema kõik jalad ja sabatipp. Kõik värvid peavad olema võimalikult kirkad.

    Vead

    Kõiki kõrvalekaldeid eelpool toodud punktidest tuleb lugeda vigadeks, mille aste hindamisel sõltub otseselt kõrvalekalde ulatusest.

    RASKED VEAD:

    • kehaehituse kergus või rohmakus
    • lühenenud või venitatud kere, tagakõrge siluett
    • liiga lame või tugevalt kumerdunud koljuosa, järsk või liiga libajas laubalõige, liigselt esiletulevad kulmukaared, kaardunud põsed
    • toores, rohmakas pea, ülestõmbunud või laskuv koonuosa, kumer koonuselg
    • puudulikult pigmenteerunud ninapeegel, mokaservad või silmalaud
    • lõikehammaste omavahelise kontaktita kerge ülehambumus
    • liiga väikesed, liiga heledad või pungis silmad
    • lühikesed või paksud kõrvad, liiga kõrgele kinnitunud, kõhredele toetuvad, pika karvaga kaetud kõrvad
    • püstine kael, kaelavoldid
    • kitsas, lame, tahapoole laienev rinnakorv
    • nõrk, vähearenenud, nõgus, küürutav ülajoon, lühike selg, pikk nimme, järsult laskuv laudjas
    • liiga pikk saba (rohkem kui 3 cm allapoole kannaliigest) või lühike, küljele pööratud tipuga, puuduliku või ülemäärase karvkattega, tüvest püstloodis hoiduv saba
    • liikumissüsteemi vead: välja pööratud küünarnukid, pehmed randmed, kannaliigeste sisse- või väljapöördumine, puudulikud liigesenurgad, lamedad, harali varvastega või liiga pikad (jänese-)käpad
    • väär karvatüüp: märgatavalt laineline, pikk või liiga lühike karv kerel, pikk koonul, kõrvadel või sabas, alusvilla puudumine
    • värvusevead: puudulik värvijoonis, tugev must või pruun tähnilisus või täpilisus valgel alal. Pruunid või kohvipruuni värvi laigud koos pruuni pigmendiga
    • pelglikkus või liigne erutuvus.

     

    DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:

    • kõik väärarengud
    • agressiivsus, argus
    • väär sootüüp
    • standardist suurem kasv
    • üle- või alahambumus
    • erinevat värvi või valged (sinised) silmad
    • väikesed, poolpüstised või püstised kõrvad
    • kõverdunud, järsult küljele pööratud või defektne saba
    • valge alusvärvi puudumine

     

    Diskvalifitseerida tuleb kõik koerad, kellel esineb märgatavaid füüsilisi arenguhäireid või käitumishälbeid.

    MÄRKUS: Isastel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

    2019 aastal sai ametlikult rahvusvahelise tunnustuse ainuke Eesti oma koeratõug – eesti hagijas.

    65 aastat tagasi kirglike koeraarmastajate alustatud aretustöö on jõudnud väärika finaalini tõukoeraorganisatsiooni MTÜ Eesti Kennelliit 30 aasta juubeliks. Rahvuslikke koeratõuge loetakse osaks kultuuripärandist.

    Eesti Kennelliidu liikmed on käivitanud eraalgatusliku projekti, mille eesmärk on eesti hagija kuju loomine ja paigaldamine linnaruumi.

    Igal Eesti Kennelliidu liikmel, koerasõbral ja Eesti kultuuri toetajal on võimalus anda oma panus selle mõtte teostamisse.

    Annetada saab EKL arvelduskontodele.
    Saaja Eesti Kennelliit MTÜ
    arvelduskonto: LHV EE877700771005050067; SEB EE571010052044654007; SWED EE522200221007123183

    Selgitus: Eesti hagija skulptuuri toetamine

    Eesti Kennelliidu 30 aasta juubeli peol Laitse Graniitvillas korraldati esimene oksjon eesti hagija skulptuuri loomise rahastamiseks.